• Miski pole tõeline peale oleviku ning juba tunnengi sajandite raskust mind lämmatamas. Sada aastat tagasi elas keegi tüdruk, nagu mina elan praegu. Ning ta on surnud. Mina olen olevik, aga ma tean, et ka mina möödun... Ning ma ei taha surra.

• Minule on olevik igavene, ning igavene on alati muutuv, voolav, sulav. See sekund on elu. Ning kui see on läinud, on see surnud. Aga igal uuel sekundil ei saa uuesti algusest alata. Tuleb teha otsuseid, lähtudes sellest, mis on surnud. See on nagu vesiliiv... algusest peale lootusetu.

• Nüüdsama peaksin muutuma lüüriliseks ning sattuma äärmiselt ülevasse meeleollu. Nii just juhtunud ongi, kuid mu heameel füüsilise heaolu üle on karastatud nostalgia varjundiga... Nüüd tundub võimatu, et minuga oleks midagi muud saanud juhtuda... Mõtlen kõikide võtmata jäänud radade peale...
  Rabatud aja nappusest, aja kiirvoolust, aja tempost, taganen ma mittemõtlemisse - üksnes epikuurlikesse meelelistesse vaatlustesse ning ihadesse - heaolu ning halbolu kaduvad efemeersed sähvatused

• Miski ei ole tõeline, ei minevik ega tulevik, kui oled üksinda oma toas, kus närvutavalt kiiskavas elektrivalguses tiksub valjult kell. Ja kui sul ei ole minevikku ega tulevikku, millest lõppude lõpuks on olevik ju tehtud, no siis võid sa ju sama hästi oleviku tühja kesta maha heita ja enesetapu sooritada. Aga külm arutlev hall ollus minu kolbas, mis korrutab kui papagoi "mõtlen, järelikult olen," sosistab, et kusagil ees on alati pööre, ülesminek, uus kaldtee. Ja nii ma siis ootan...
  Olen eksinud. Praegusel hetkel ei ole maa peal ühtki elavat olendit peale minu.