Inimesel on mõnikord nii raske iseendaga tuttavaks saada. «Oh, kui vaid inimesed võiksid tunda ja elada koos oma sisemise hullusega! Kas maailm oleks siis halvem? Ei, inimesed oleksid ausamad ja õnnelikumad.»
Mare Pork, psühholoog
Coelho on nagu targa lapse suu -- lihtsas, poeetilises keeles kirjutab ta asjadest nii, nagu nad on. Vahel harva võib see meetod tunduda naiivne, ent enamasti on see oma südamlikkused vastupandamatu. Sedakorda on vaatluse all «hullude» ja hullude elu. Kas üdini siiras, loomulik ja tabudeta inimene on hull? Kas «tavalised» inimesed on mähitud mingisse kindlasse käitumisnormistikku, samal ajal kui «hullud» on vabad käskudest ja keeldudest ja saavad maitsa tõelisi elurõõme?
Coelho sõnum on lihtne, kuid fundamentaalne: ärge lükake elu edasi! Püüdke võimalikult ruttu teha seda, mida te tahate -- sest ei või ju teada, millal Elu teie jalge alt ära tõmmatakse.
Kadri Kõusaar, kirjanik
Enesetapu mõtteid mõlgutav Veronika, depressiooni käes vaevlev Zedka, paanikahoogude all kannatav Mari ning vanemate käske, mitte enda südant kuulav Eduard. Kõiki neid on toonud hullumajja, ehk Villette`sse erinevad põhjused. Kes kord vaimuhaiglas on olnud, see harjub hullude maailmas valitseva vabadusega ära ja muutub sellest sõltuvaks. Seal ei pea, millegi eest vastutama... kuid mitte nemad, nemad tahtsid vabaduses elada, unustada minevikuprobleemid ja elada uuesti.
Eduard tundis, kuidas keegi teda õlale müksas. Silmi avades nägi ta, et päev oli juba algamas.
"Te võite raekotta sooja minna," ütles valvur. "Külmute ära, kui siia jääte."
Hetkega meenus Eduardile kõik, mis eelmisel õhtul oli juhtunud. Kägardunult lamas ta kätel naine.
"Ta...ta on surnud."
Aga naine liigutas end ja avas silmad.
"Mis toimub?"
"Ei midagi," vastas Eduard teda püsti aidates. "Või hoopis ime: veel üks päev elada."
No comments:
Post a Comment