• Miski pole tõeline peale oleviku ning juba tunnengi sajandite raskust mind lämmatamas. Sada aastat tagasi elas keegi tüdruk, nagu mina elan praegu. Ning ta on surnud. Mina olen olevik, aga ma tean, et ka mina möödun... Ning ma ei taha surra.

• Minule on olevik igavene, ning igavene on alati muutuv, voolav, sulav. See sekund on elu. Ning kui see on läinud, on see surnud. Aga igal uuel sekundil ei saa uuesti algusest alata. Tuleb teha otsuseid, lähtudes sellest, mis on surnud. See on nagu vesiliiv... algusest peale lootusetu.

• Nüüdsama peaksin muutuma lüüriliseks ning sattuma äärmiselt ülevasse meeleollu. Nii just juhtunud ongi, kuid mu heameel füüsilise heaolu üle on karastatud nostalgia varjundiga... Nüüd tundub võimatu, et minuga oleks midagi muud saanud juhtuda... Mõtlen kõikide võtmata jäänud radade peale...
  Rabatud aja nappusest, aja kiirvoolust, aja tempost, taganen ma mittemõtlemisse - üksnes epikuurlikesse meelelistesse vaatlustesse ning ihadesse - heaolu ning halbolu kaduvad efemeersed sähvatused

• Miski ei ole tõeline, ei minevik ega tulevik, kui oled üksinda oma toas, kus närvutavalt kiiskavas elektrivalguses tiksub valjult kell. Ja kui sul ei ole minevikku ega tulevikku, millest lõppude lõpuks on olevik ju tehtud, no siis võid sa ju sama hästi oleviku tühja kesta maha heita ja enesetapu sooritada. Aga külm arutlev hall ollus minu kolbas, mis korrutab kui papagoi "mõtlen, järelikult olen," sosistab, et kusagil ees on alati pööre, ülesminek, uus kaldtee. Ja nii ma siis ootan...
  Olen eksinud. Praegusel hetkel ei ole maa peal ühtki elavat olendit peale minu.
  

"Kalevipoeg" Andrus Kivirähk

Kindlasti on sinu peas tekkinud õigustatud küsimus - miks on raamatu nimi «Kalevipoeg»? On siin juttu müütilisest vägimehest, saame vahest teada tema uutest seiklustest ning võib-olla hõigatakse koguni maha see täpne tärmin, mil tubli hiid tagasi oma rahva sekka pöördub, «eesti põlve uueks looma», nagu ennemalt lubatud? Ei. Siin raamatus pole sõnagi Kalevipoja kohta. Pole ainsatki algriimi ega isegi mitte kõige väiksemat regivärsikest.
Aga miks siis «Kalevipoeg»? Mina ka ei tea. Jumala eest, tuli järsku hull hoog peale, silme eest lõi suisa mustaks - pahh! - nagu oleks rotimürki söönud ja - piraki! - paningi pealkirjaks «Kalevipoeg». Taevas halasta! Kas pole meeletu tegu! Hiljem oli muidugi kohutavalt häbi, aga mis siin enam parata! Jube samm oli kergemeelsel kombel ära astutud.
Loomulikult saan ma aru, et raamatu õige pealkiri pidanuks olema «Mäeküla piimamees», aga targad oleme ju ikka alles tagantjärele...
Siiralt vabandades
Andrus Kivirähk

Pööraselt humoorikad jutustused, iga looga sai päris palju naerda. Kust küll tuleb sellise teksti peale?

Mida ootate eelseisvaslt ekspeditsioonilt?
Väga palju. Loodan eelkõige lahendada rukki ja nisu probleemi. Mis taimed need ikkagi on? Ilmselt on nad väga sügavalt maa-rahvafa seotud, kuna kosmosest tehtud fotodel võib alatasa näha nende keskel askeldavaid maa-inimesi. Kas on tegemist omalaadse riitusega? On nisu ja rukis kultuse objektid? Jumalad? Iga sügisel hävitatakse nende põllud, kuid kevadel tärkavad viljad taas. Inglise teadlased on välja pakkunud hüpoteesi, et tegemist on inimsööjataimedega, kes saavutavad täisküpsuse talvel, mistõttu tuleb nad enne hävitada. Ma ei oska selle seisukohaga nõustuda ega ka seda ümber lükata...

Lehmad sünnivad mustusest
Peatsel nägime lehma. Ta on suur loom, laigulise kerega, mis võimaldab tal tõenäoliselt hästi varjuda, et sedasi nähtamatuks jäädes saaki varitseda. Meil tekkis Kraaniga vaidlus selle üle, miks lehmad linnades ei levi, nagu näiteks tuvid ja varblased. Mina oletasin, et lehmad tekivad mustusest, nii nagu ka prussakad, täid ja teised parasiidid. Linnas puudub aga piisav kogus saasta. Kraan oletas jällegi, et lehmad on muistsed inimesed, kes väga kaua maal viibinuna sealse eluga paremini kohastusid. Vaidlesin vastu- igastahes paremini kohastunud nad küll ei ole. Nägime oma silmaga, kuidas üks maa-inimene lehma köitpidi minema talutas, seega alluvad lehmad maa-rahvale. Kahtlesin ka muistse inimese teoorias ning Siplane lükkas viimaks selle hoopis ümber, teatades, et on uurinud nii maa-rahva kui ka lehmade luustikke, ja leidnud neis mitu erinevust. Kraan püüdis seejärel põrmustada minu mustusest tekkimise teooriat, väites, et sellisel juhul peaksid maa-inimesed lehmi kui parasiite hävitama, mitte aga enda järel vedama. Oletasin, et lehmi kui jõulisi loomi vajatakse enesekaitseks mingite teiste elajate, näiteks kukkede eest. See näis kõigile tõenäoline. Kuke käitumine oli väga agressiivne.

Teater, see pole mingi elutuba või sadamakai. Teater on tähtsaim asi maailmas, sest selle kaudu näidatakse rahvale, kuidas elada, kuidas saavutada seda, mille järgi nad igatsevad ja kuidas nad praegu elavad
(Tove Jansson)

"Acting is a glorious profession. As an actor you are put in a position where you can actually change somebody's life, you can affect them that much.
You can move and enlighten people - make them think where they had never thought before. And I think that is sensational.
Acting is about giving - not what you're getting out of it."
- Jack Lemmon

"Küpsiseparadiis" Kerttu Rakke

Kerttu Rakke nimetab end meelelahutajaks, mitte kirjanikuks. Tema nime all on varem ilmunud seitse raamatut, lisaks mitmeid lühijutte novellikogumikes ja ajakirjanduses. Suurema tuntuse saavutas Kerttu Rakke populaarse telesarja "Kodu keset linna" stsenaristina. Käesolev "Küpsiseparadiis" on tema teine romaan.

Mõnede arvamuste kohaselt tähendab "Küpsiseparadiis" linnaosa, kus igas eramajas ja ridaelamuboksis elab perekond: ema-isa, kaks last, kaks autot ja koer. Selle raamatu tegelased elavad küll taolises paigas, ent rahulik eeslinnaelu ei kuku neil kuidagi välja. Lisaks sarnasele aadressile ja sisemisele üksildustundele on peategelased omavahel rohkem seotud kui nad isegi arvatagi oskavad.

"Veronika otsustab surra" Paulo Coelho

Inimesel on mõnikord nii raske iseendaga tuttavaks saada. «Oh, kui vaid inimesed võiksid tunda ja elada koos oma sisemise hullusega! Kas maailm oleks siis halvem? Ei, inimesed oleksid ausamad ja õnnelikumad.»
Mare Pork, psühholoog

Coelho on nagu targa lapse suu -- lihtsas, poeetilises keeles kirjutab ta asjadest nii, nagu nad on. Vahel harva võib see meetod tunduda naiivne, ent enamasti on see oma südamlikkused vastupandamatu. Sedakorda on vaatluse all «hullude» ja hullude elu. Kas üdini siiras, loomulik ja tabudeta inimene on hull? Kas «tavalised» inimesed on mähitud mingisse kindlasse käitumisnormistikku, samal ajal kui «hullud» on vabad käskudest ja keeldudest ja saavad maitsa tõelisi elurõõme?
Coelho sõnum on lihtne, kuid fundamentaalne: ärge lükake elu edasi! Püüdke võimalikult ruttu teha seda, mida te tahate -- sest ei või ju teada, millal Elu teie jalge alt ära tõmmatakse.
Kadri Kõusaar, kirjanik

Enesetapu mõtteid mõlgutav Veronika, depressiooni käes vaevlev Zedka, paanikahoogude all kannatav Mari ning vanemate käske, mitte enda südant kuulav Eduard. Kõiki neid on toonud hullumajja, ehk Villette`sse erinevad põhjused. Kes kord vaimuhaiglas on olnud, see harjub hullude maailmas valitseva vabadusega ära ja muutub sellest sõltuvaks. Seal ei pea, millegi eest vastutama... kuid mitte nemad, nemad tahtsid vabaduses elada, unustada minevikuprobleemid ja elada uuesti.

Eduard tundis, kuidas keegi teda õlale müksas. Silmi avades nägi ta, et päev oli juba algamas.
"Te võite raekotta sooja minna," ütles valvur. "Külmute ära, kui siia jääte."
Hetkega meenus Eduardile kõik, mis eelmisel õhtul oli juhtunud. Kägardunult lamas ta kätel naine.
"Ta...ta on surnud."
Aga naine liigutas end ja avas silmad.
"Mis toimub?"
"Ei midagi," vastas Eduard teda püsti aidates. "Või hoopis ime: veel üks päev elada."

"Kuu külm kuma" Eia Uus

Mõnele näib, et Mionel pole midagi, ent ta on rahul. Mõnele, et tal pole midagi ja ta pole ka rahul. Mõnele, et tal on kõik ja ta on rahul. Ning mõnele, et tal on kõik ja ta ei ole ikka rahul. Aga see, mida sul pole või kes sa oled, ei ole oluline, kui sa oled katki. Valikuid tuleb teha pidevalt. Suhetes, tuleviku otsinguis, elamises, suremises. Kuna õige tee on kõige kitsam, on meeletult lihtne valesti valida. Ja igal otsusel on tagajärg. Ela sellega! Või siis sure sellega.

2004. aasta romaanivõistlusel ära märgitud raamatu keskmes on Tai elitaarses koolis õppiv eestlasest vahetusõpilane Mione. Tegemist on ühelt poolt väga andeka ja kütkestava neiuga, teiselt poolt aga vaevab teda pidev depressioon ja hirm tuleviku ees. Tal tekib armulugu õpetajaga ning ka sellega seoses tuleb tal vastu võtta raskeid otsuseid.
Loole lisab värvi huvitavalt edasi antud Tai olustik. Noore inimese kirjutatud raamat noortest inimestest ning sellena ehe ja usutav.

Mõtlesid pidevalt, mida sa temast tahad. Mida? Kui su mõtlemine oli ratsionaalne, teadsid sa, et tahad lihtsalt kedagi head ja intelligentset, kellega saaks rääkida. Sul oli alati naissoost isikutega mingi asi sõpruse vahel. Ka naistel, kes on head sõbrad, on enamasti vahel mingisugune pisikene barjäär. See koosneb kadedusest - kas välimuse, edukuse käekäigu või millegi muu suhtes.
Mehed võistlevad aga hoopis teises kategoorias ja sa ei ole kohanud veel ühtegi, kes üritaks naissoost isikule toikaid kodaratesse loopida. Ka spordis arvestatakse mehi ja naisi, tüdrukuid ja poisse eraldi, nii et ühtede tulemused ei mõjuta teiste omi.Võib-olla tekib konflikt ainult juhul, kui mõlemad on ühevanused ning töötavad ühel alal ning on armuasjalikult seotud. Siis pidavat meestel tekkima juhtimise vajadus, aga sina ei ole sellega kokku puutunud.
Arden Coulson on väga hea mees. Ta on tark, joviaalne, sportlik, ta loeb palju, on heatahtlik ja nii edasi ning kuigi mõistusega võttes tahaksid sa temaga lihtsalt rääkida, teda paremini tunda, kaotad sa ennast vahel ära. õhtuti, kui sa ei saa magada, rahustavad sind mõtted temast ja sa pead õhetades tunnistama,et need ei ole kujutlused jalgpalli taga ajavast või tahvlile kirjutavast temast.
Sinu jaoks on temas nii palju ideaalmehelikkust. Terves kehas terve vaim. Kaunis ja intelligentne ja hooliv ja töökas naine, maja mere ääres ning kõigele lisaks veel selline heasüdamlikkus, et nad adopteerisid lapse, kes oleks muidu pidanud elama lastekodus õnnetut elu ning pärast seda ilmselt alustama veel õnnetumat iseseisvat elu.
Ja kuidas nad armastavad seda last ja kuidas nad armastavad teineteist ja kui kaua nad on juba abielus olnud ja kui ilus see on ja kuidas sinu jaoks on nemad täiuslik perekond. Neil on kõik. Kui õnnelikud nad võivad olla. Ja nad on lihtsad inimesed. Nad on tavalised inimesed. Kes on vaimustatud oma lapsest. Ja õnnelik laps!
Ja võib-olla ongi asi selles, et sa tahad saada sellest osa. Võib-olla sa tahadki ainult tunda isaarmastust, kas või langeda põlvili ja anuda, et nad annaksid sulle õige pisut seda sära, mis neil on. Seda, mis paneb nad iga päev naeratama, mis paneb mehe rääkima lapse esimesest päevast lasteaias või naise naerma, kui nad kahekesti vahetunni ajal kooli ees istuvad ning kuuma käes juttu ajavad ning ennist kilesse pakitud lõunat nosivad, sel ajal kui teised õpetajad söövad maa-aluses söögisaalis ilmselt ilma armastuseta massidele vaaritatud roogasid..

"Alkeemik" Paulo Coelho

«Alkeemik» on sümbolistlik muinasjutt, mis räägib inimese suurimast tarkusest - oma südame kuulamisest, enesekssaamisest, mis ka halli argipäeva kullaks muudab. Kui Andaluusia karjusepois näeb ühel ööl unes kauget varandust Egiptuse püramiidide juures, mõistab ta peagi, et saatus kutsub teda. Ta lahkub Hispaaniast, kohtab teel teisi rändajaid ning leiab lõpuks oma õpetaja - Alkeemiku.
««Mu süda kardab kannatusi,» ütleb poiss ühel ööl Alkeemikule, kui nad kuuvalguseta taevast vaatasid.
«Öelge talle, et hirm kannatuse ees on hirmsam kui kannatus ise. Ja et oma unistusi otsides pole ükski süda kunagi kannatanud, sest iga hetk sel teel on hetk, mil me kohtume Jumala ja igavikuga.»»


Kindlasti üks mu lemmikutest!

"Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" Paulo Coelho

Diagnoos: «Elu pole just nagu see, mis ta võiks olla. Põhilise osa teadlikust päevast täidab võrdlemine naabriga ja siis virisemine, millest areneb kibestumise haigus.»
Ravi: «Proovida ületada eelarvamused ja lugeda Coelhot -- alustada «Alkeemikuga» ja siis võtta kätte käesolev teos.»
Coelho ütleb: »...ehk oled vale rongi peal, ikka veel on aega hakata oma rada otsima, tuleb julgeda. Ära ela teiste elu, vaid iseenda oma. See on unikaalne ja selles on kõik võidud võimalikud. Julge.»

"Tsunami"

26. detsembril toimunud ülitugev maavärin India ookeanais ja sellele järgnenud tapvad hiidlained kirjutatakse kindlasti maailma tabanud rängimate looduskatastroofide ajalukku. Maailm on väike ja see katastroof ei olnud meie jaoks suurõnnetus kusagil India ookeanais. Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos tõi suur katastroof tuhandete kilomeetrite kauguse valu Eesti kodudesse. Kolm Eesti Vabariigi kodanikku on teadmata kadunud. Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos lähetas Eesti katastroofipiirkoda appi oma päästemeeskonna ja tuvastajate rühma.

Mis juhtus?
Miks juhtus?
Millised on tagajärjed?
Kuidas Eesti ametivõimud tegutsesid?
Kas katastroof mõjutas meie elu?

"Üksteist minutit" Paulo Coelho

Lugu noorest Brasiilia tüdrukust, kelle esimene süütu kokkupuude armastusega murrab tema südame. Maria on veendunud, et ta ei leia kunagi tõelist armastust ja ta on kindel, et armastus ongi midagi kohutavat, mis põhjustab ainult kannatusi.
Juhuslik kohtumine viib ta Euroopasse, kus ta unistab kuulsusest ja õnnest, aga lõpetab hoopis prostituudina.
Tema kindel arusaam armastusest, mis on vaid põrgulik meeleheide, võtab pöörde pärast seda, kui ta kohtub ühe noore kunstnikuga. Algab tee tagasi iseenda juurde.

Printsessi päevikud. Printsess pidutseb. 7.osa

Sel kevadel on Mia otsustanud lõbutseda, hoolimata kurvast tõsiasjast, et temajuhitav üliõpilasomavalitsus kipub pankrotti minema.
Tema vanaemal on aga keerukas plaan, kuidas muretseda raha, teha Mia kuulsaks teatrilaval ja siduda ta romantiliselt mehega, kes ei ole mitte Mia sõber Michael.
Lilly hakkab välja andma uut kirjandusajakirja ning tahab avaldada seal Mia lühijuttu, millest aga Mia sugugi huvitatud ei ole. Nagu arvata võibki, toob see kaasa hulga segadust, valesti mõistmisi ja haavumisi.
Kõigest on aga siiski väljapääs ja Mia näitab, et ta oskab ka tõesti lõbutseda.

"Anne Franki päevik" Tagakoda 1942-1944

Anne Frank oli täiesti tavaline tüdruk, kes sündis 1929. aastal Frankfurtis. Kui Saksamaal tuli võimule Hitler, evakueerus Frankide pere Hollandisse. Saksamaa okupeeris Hollandi 1940.aastal ning Anne Franki võrdlemisi muretu lapsepõlv sai läbi ja pere oli sunnitud surmahirmus peituma. Anne Frank pidas päevikut 1942.aasta 12. juunist 1944. aasta 1. augustini. Päevik ilmus raamatuna 1947. aastal ning praeguseks on see tõlgitud vähemalt 60 keelde ja on üks maailma tuntumaid raamatuid. "Anne Franki päevik" on liigutav kirjeldus ühest mõtlemapanevast ajastust, ajaloorataste vahele sattunud tavalise perekonna kroonika. Ning lugu katkenud lapsepõlvest.

Ma võin südamest tunnistada, et see on siiamaani üks mu kõige lemmikum raamat. Kurb oli lugeda neid sündmusi, ootamist, millal sõda läbi saab ja nad kõik pääsevad. Anne`l tekib armastusromanss Peter van Daaniga ja mõneks ajaks tundubki, et ta on leidnud enda õnne ja rahulolu, mida ta nii kaua otsinud on. Päevik räägib avameelselt Anne`i vastuolulisest suhtes emaga, isas pettumises ja õe kadestamisest. Margot on justkui ideaallaps, keda kõik jumaldavad. Anne aga enda meeletu temperamendiga ja teravate ütlemistega teenib vanemate ja teiste vanemate inimeste, kes Tagakojas peituvad, pahameele. Tõeliselt kurb lugu, mis võttis pisaradki silma. Lõpuks lähevad kõik asjad paremusepoole, sõda on lõppemas ja Hitler kaotab oma mõjuvõimu. Kuid siiski... neid reedetakse ja salapolitsei võtab redulised kinni. Anne`i ema suri 6jaanuar 1945 naistelaagris nälga ja kurnatusse. Peteri isa gaasitati mõni päev peale väljaandmist, Peteri ema hukkus samuti, kuid surmadaatum pole teada. Margot ja Anne küüditati koonduslaagrisse, kus nad surid 1945aastal tüüfuse-epideemiasse. Peter suri vaid kolm päeva enne vabastamist ja Dussel suri samuti koonduslaagris. Ainsana jäi ellu Anne`isa, kes võttis enda eesmärgiks tütre soov täida viia, avaldada Anne`i päevik.

hello

Nonii, mõtlesin et teeks ka ühe lugemispäeviku vms siia... sest mul ei ole kunagi meeles, mis raamatuid ma lugenud olen. Õigemini ununevad need pealkirjad, sisu järgi saan aru. Alguskuupäevaks on 15veebr, siis käisin ma raamatukogus ja laenutasin hulgaliselt häid raamatuid